I koht (4.-6. klass)
Ajarändur
Ühes linnas nimega Tartu elas üks inimene, selle inimese nimi oli Karl. Ühel päeval ärkas ta üles, aga midagi oli teistmoodi, ta täpselt ei teadnud mis, aga midagi oli valesti. Karl läks tööle nagu iga päev, ta töötas kohvikus nimega Männi Kohvik.
Karl nägi ühte meest, kes tahtis endale sööki tellida. Karl läks tema juurde ja siis juhtus midagi väga imelikku. Mees ütles: „Mäletad, et keegi teine sind aidata ei saa, sa pead sellega ise hakkama saama.“ Siis mees lihtsalt lendas aknast välja nagu mingi ingel.
Karl läks õhtul koju magama. Kui ta hommikul ülesse ärkas oli ta kuskil imelikus kohas. Kas see oli laev? Jah, see tõesti vist oli laev. Karl läks enda kajutist välja, ega tal muud midagi teha ei olnud. Kui ta enda kajutist välja astus, ehmatas ta ennast peaaegu surnuks. Tema ees oli suurte tähtedega kirjutatud „Titanic“. Karl küsis ühelt naiselt, mis kell on, ja naine vastas: „Kell saab 3 minuti pärast 12. Miks te küsite?“ Karl mäletas viienda klassi ajaloost, et Titanic sõitis jäämäele otsa täpselt kell 12 öösel.
Karl mäletas neid sõnu, mis vanamees talle ütles. Ta jooksis nii kiiresti, kui ta suutis, kaptenisilla juurde ja tormas uksest sisse ning ta nägi kella pealt, et kell oli täpselt 11:59. Karl karjus nii kõvasti, kui ta suutis: „PÖÖRA PAREMALE!“ Kapteni esimene reaktsioon oli, et pöörata paremale, kuigi ta ise midagi ei näinud. Nii päästiski Karl kõik inimesed, kes Titanic olid.
Karl Robin Joala
II koht (4.-6. klass)
Ajarändur
Ma mängisin teistega peitust, jooksin metsas ringi, mõeldes, kuhu end peita. Nägin midagi sinist pooleldi maa sees, see oli pult. Vaatasin seda, panin kindad kätte, võtsin puldi ja pistsin taskusse.
Teistele ma ei öelnud. Hiljem, kui peitus oli mängitud, võtsin puldi kätte ja vaatasin, mida see teeb. Seal oli ainult kaks asja peal: numbri vahetamine ja OK nupp. Arvasin, et see võib olla mingi mänguasi, ma panin numbri 1870 ja vajutasin OK nuppu.
Vaatasin, kus ma olen, minu ümbrus oli muutunud ja ma nägin vanasid asju. Sain aru, et sellega saab minna minevikku ja tulevikku. Autosid ei olnud, hobused vankritega liikusid, lapsed olid õues ilma nutitelefonita…
Mõne aja pärast hakkas mul igav, panin puldi peale 2020 ja vajutasin OK.
Hiljem ma läksin uuesti minevikku, et asju saada. Ma filmisin kuulsaid heliloojaid. Nt Frédéric Chopin, Johann Sebastian Bach, Ludwig van Beethoven, Wolfgang Amadeus Mozart, Antonio Vivaldi.
Ma kuulsin midagi ja ärkasin üles, sain aru, et see on uni. Kui ma telefoni läksin, videod olid alles, ma ei saanud enam midagi aru, mis oli päris.
Rainer Tahker
III koht (4.-6. klass)
Ajarändur
Oli kaks tüdrukut Gerda ja Liisu, nad olid 16 aastased, nende ainus sarnasus oli see, et nad olid õed. Neil oli oma väike kuur, kus nad tegid keemiat, neil olid ka võimed.
Kui nad põhikooli lõpetama hakkasid, tuli neile mõte minna keemiat õppima ja nad tegidki seda. Kui nad olid paar kuud õppinud, siis tuli neil mõte teha oma võlujook. Neile meeldis idee, et nad sellele oma võimetega ka mõju annavad. Kui paar nädalat mööda läks, siis nad tutvustasid oma keemiat ja nad said selle eest hea hinde ning neile meeldis, et seda taheti osta. Nemad ei öelnud, mis võlujoogi sees on, ja nad müüsid selle kallilt maha, aga nad jätsid endale ka kaks doosi ja nad teadsid, et see on eluaegne.
Kui nad need ära jõid, rändasid nad ajas tagasi ja ei müünud oma võlujooki maha, vaid salastasid selle. Neil ei olnud enam pistmist kooliga ega millegagi ja nad aitasid maailma, näiteks Titanic pole enam põhjas, pandeemiaid ei ole. Kuid nüüdseks on tüdrukud surnud.
Kätlin Raudla
I koht (7.-9. klass)
Ajarändur
Ajas rändamine tundub üks huvitavamaid asju, mida kunagi maailmas kogeda. Sellise võimega aga elas väikeses külas nimega Moonisaar teismeline 14 aastane poiss August.
Kust ja kuidas sai August endale võimed, on päris huvitav lugu.
Nimelt August sündis päikesetõusu ajal 14. augustil 1914. See oli üks ilusamaid hommikuid kunagi. Taevas oli verepunase ja suhkruvatiroosa ja sutsuke mandariinioranžikas. Augusti ema Juuli polnud kunagi midagi nii imelist oma elus kogenud kui see hommik. Oli isegi raske uskuda, et midagi võiks halvasti minna, aga saatusel olid hoopis teised plaanid. Kui oleks pidanud olema selle imelise päeva päikeseloojang, mille värve ja ilu oli Juuli terve päev ette kujutanud, aga selle asemel möllasid taevas meretormised pilved värvuselt nii tumedad, et neist võiks lausa õudusunenägusid näha. Äkki aga tuli hiiglaslik välgunool otse Augusti sängi, poisiga ei juhtunud midagi, teda nagu ei oleks miski tabanud just hetk tagasi.
Alles aastad hiljem, kui poiss koolis hakkas käima, hakkas ta nägema väga huvitavatest ajastustest unenägusid, käis mööda maailma unes ringi, ta nägi palju huvitavaid asju, näiteks kord nägi ta unes, kuidas ta Itaalias ringi kõndis ja ühel hetkel sattus ta ühe võrratult ilusa naise, kelle perfektsusest puudus vaid naeratus, maalimisele, kunstnik muudkui anus ja anus, et preili naerataks, aga asjata. Kuid kord nägi ta unes, nagu oleks ta hoopis teises maailmas, kõik oli läikiv ja autod lendasid ja inimesed kandsid imelikke maske ja riided. Viimati nägi ta unes, et oli aasta 2020 ja maailmas möllas viirus nimega COVID-19 ja kõik peitsid ennast kodudes haiguse eest ja nii edasi.
Ühel hetkel oli August oma unenägudest nii väsinud, ta oleks nagu päriselt unes olnud. Unenäod läksid aina väsitavamaks ja väsitavamaks. Ükskord nägi ta unes, et pidi jooksma dinosauruste eest ja hommikul ärgates ta jalad põlesid jooksmisest, siis August hakkas kahtlustama, et äkki ongi tal võimed ja öösel rändab ta nendes kohtades unes.
Õhtul enne magama jäämist sisendas ta endale, et ükskõik kuhu ta satuks, võtab ta sealt midagi kaasa
Unes nägi ta tol ööl, et oli Amazonase metsades. August haaras endaga kaasa suure roosaka lille, mida ta kunagi polnud näinud. Hommikul ärgates oli lill tal taskus.
August mõistis, et ta ei ole ühestki küljest tavaline poiss, tal on midagi, millest inimene võib ainult unistada ja jättis selle oma suurimaks elu saladuseks.
Nora Randmäe
II koht (7.-9. klass)
Ajarändur
Anni lemmikajaviide on ajaloo uurimine ja oma pesumasina kastiga ajas reisimine.
Ta küll ei reisi ajas sellega päriselt, aga Annil on piisavalt kujutlusvõimet, et kõike seda ette kujutada.
Ühel päeval, kui Anni vanemad pidid tööreisile minema, tuli vanaema Annit valvama. Annil on oma vanaemaga väga lähedased suhted. Kui vanemad olid ära läinud, tahtis Anni näidata vanaemale uut asja, mis ta oli oma ajamasinasse ehk pesumasina kasti pannud. See oli üks väga armas pilt vanaemast ja Annist, mille Anni oli joonistanud. ,,Issand, kui armas, kallis Annikene, kuidas sa ikka oskad niimoodi joonistada?’’ ütles vanaema, ,,Mis sa imestad, vanaema, ma olen ju juba varsti koolilaps,’’ vastas Anni lustlikult.
Kell oli saanud juba 10 ja Anni ikka ei maganud. Vanaema ütles Annile: ,,Kallikene, nüüd on tuduaeg ja peame magama minema, homme saame jälle mängida.’’ ,,Kas ma võin korra veel ajas reisida, vanaema?’’ küsis Anni nukralt. ,,No hea küll, aga ainult ühe korra,’’ vastas vanaema väsinult. Anni lõpetas mängimise ning läks end voodisse sättima.
Kell oli saanud peaaegu juba 12 öösel ja Anni magas, kuid, siis kuulis ta all korrusel mingeid hääli. Anni arvas alguses, et tegu on lihtsalt okstega, mis vastu akent end kriibivad. Kuid kuna Annil ei tulnud sellepärast juba enam und, mõtles ta vaatama minna, mis hääled need on. Anni jõudis alumisele korrusele ja vaatas ringi, kuniks jõudis elutuppa. Tema elutoas olev pesumasina kast hõõgus roosakalt. Anni ehmatas, kuid läks kohe vaatame, mis seal toimub. Anni läks sinna sisse. Seest tundus too täpselt samasugune, kuid imeilus roosa sädelusega kaetud nupp hõõgus siiani roosakalt. Anni mõtles, miks mitte reisida ajas veel üks kord. Anni mõtles, et tahab ajas tagasi minna kõigest paar tundi. Anni vajutas seda roosakalt hõõguvat nuppu ja siis tuli Anni kastist välja ja vaatas, et vanaema seisab kasti ees.
,,Palun vabandust, vanaema, ma tean, et sa ütlesid, et ma pean juba magama minema, aga ma lihtsalt ärkasin üles ja ei saanud enam magama jääda, ma luban, et ma lähen kohe magama,’’ ütleb Anni kiiresti ning alandlikult, ,,Mis juttu sa ajad, kallis Annikene? Kell on ju alles 5, sa võid veel mängida ega pea veel magama minema,’’ ütles vanaema veidi segaduses olles. Anni vaatas kella. Kell oligi alles 5. Anni oli segaduses ning vaatas taas vanaemale otsa. Vanaema läks kööki ja Anni läks oma ajamasinasse tagasi ja imestas, et ajamasin esimest korda päriselt töötas.
Anitra Olm
III koht (7.-9. klass)
Ajarändur
Oli 15. sajand. Elasin Ameerikas. Oli pikk ja külm talv. Elasin suures koopas. Meil olid pisikesed koopad kivi sisse raiutud. Toitusime taimedest ja käisime jõe ääres kalal. Iga päev tõmbasime kivi sisse ühe kriipsu. Meie esivanemad elasid nii mitu põlvkonda.
Ühel ilusal talvisel päeval pidasin oma 200. sünnipäeva. Ja siis otsustasin teiste juurest lahkuda. Kõndisin mere äärde, ehitasin endale pisikese puust maja ja hakkasin parve ehitama. Kui valmis sain, oli juba 100 aastat möödas. Meisterdasin ülejäänud palkidest kaks aeru ja otsustasin minna aerutama. Kahjuks aerutasin mandrist liiga kaugele ja eksisin ära. Nii ma uitasin keset Atlandi ookeani, kuni nägin maad.
Aerutasin kiiresti kaldale ja hüppasin pehme liiva peale. Seal oli nii mõnusalt soe ja päikseline. Tõstsin pea ja nägin puu otsas banaane. Nautisin neid ja hakkasin uut maad uurima. Tuiasin metsas paar päeva, kuni leidsin väikese küla. Piilusin põõsa tagant, kuidas poisid tõukeratastega sõitsid. Jälgisin nende põnevat elu mitu aastat. Siis kogusin oma julguse kokku ja hakkasin nendega rääkima. Nad õpetasid mulle nende kombeid ja harjumusi. Ostsin endale ilusa majakese ja hakkasin tööl käima. Tööl käia oli tore, sest raskemaid töid tegid robotid. Ühel ilusal päeval pidasin koos oma sõpradega minu 500. sünnipäeva. Elu oli nii põnev ja tore.
Sain ametikõrgendust ja mulle kingiti 1000. sünnipäevaks suur korter Antarktika pilvelõhkujas. Meie naabriteks olid toredad jääkarud. Hommikul lendasin tööle helikopteriga. Töökaaslasteks olid kaks kaelkirjakut ja kolm pingviini. Peale tööd käisime seiklusparkides ronimas.
Nädalavahetusel lendan Austraaliasse sõbrale külla. Siis on meil plaanis minna ookeani ujuma. Esmaspäeva hommikul sõidan läbi maa-aluse tunneli Aafrikasse. Seal on mul ärikohtumine proua Lõviga.
Unistada ja fantaseerida on tore.
Mari-Liis Roos